Märtsipommitamine 1944

Meenutamaks meie lähiajaloo ühte süngemat peatükki, toon lugejateni perekond Leppade märkmed sellest traagilisest sündmusest Tallinnas. 1944. aasta 9. märtsil pommitas nõukogude õhuvägi Tallinna. Kõik sai alguse õhtupoolikul ja jätkus öösel. Üle 250 pommitaja lendas mitme lainena üle linna. Kuupäev, mida eestlased mälestavad ja peavad meeles samamoodi nagu sünnipäevi, tähtpäevi ja vabaduse saavutamist.

Erich Rudolph Lepp 1903-1981

Linnaaednik Hans Lepp ´l sündis poeg 4. jaanuaril 1903. a Tallinnas. Temast sai motosportlane, Tallinna Rotary Klubi liige, aiandus- ja maastikuarhitekt kodupealinnas ja hiljem Montréalis.

UNO MÄNDLA SÕJASAATUS

OSA II

Öömajaks sai üks koolimaja. Olime JR 47 Vallila pataljoni 9. komppanii mehed. Pataljon oli Rajajoe rindejoonel. Kaks korda läksin vabatahtlikuna eesrindele täiendusmeheks. Hiljem lasti meid aga puhkusele.
Rindel oli vaikne. Snaiprid olid need, kes mehi maha võtsid. Kahjuks tihti nii ka juhtus. Kaevikutes saadi surma teiseks kõige enam. See kõik tuletas ellujääjaile meelde, et tuleb olla ettevaatlik.

Uno Mändla sõjasaatus

OSA I

7. juuli 1923. aastal sündis Veerenni 23 puitmaja II korrusel Konstantin ja Alide Mendel (hiljem Mändla) perre poisslaps, kes kaalus üle 5 kg. Nimeks pandi Uno. Vägilast ootas ees pea 3- aastane õde Ursula. Isa teenis elatist voorimehena ja ema oli koduperenaine, hiljem koos tütrega peeti koloniaalkauplust. Ema täitis kodu soojuse ja armastusega. Käidi Keilas piknikul, kirikus ja linnas jalutuskäikudel, kinos, teatris, maal sugulaste juurde väljasõitudel jne. Kuigi pere oli heal järjel, ei andnud see põhjust ainult meelelahutusega tegeleda. Uno elus on olnud töö au sees algusest lõpuni. “Tööd ei tohi karta teha- Tema peab kartma Sind, et Sa tuled ja teed Ta ära.” – see on Tema moto.

1941. aasta rattamatk, mis lõpetas nooruse

11. juunist – 20. juunini sõitsid viis head sõpra Uno Mändla ( 17), Karl Kiisler (18), Valter, Viktor ja Vello marsruudil Tallinn- Narva- Peipsi- Petseri. Päevik jäi lõpetamata, sest 14-15. juunil viidi läbi küüditamine, mis asetas noorte meeste südametele rasked mõtted lähedaste saatusest ja nii kiirustati koduste juurde.  All olev tekst ümber kirjutatud muutmata kujul.

UNO MÄNDLA SÕJASAATUS

OSA III

Oma tulevase naise Arda Sein-ga tutvusime olles samal kursusel Merekoolis. Me ei abiellunud veel siis. Samal ajal vangitseti ka Tema ja hoiti Patarei vanglas kinni. Sain infot sõbralt, kes oli kongis Ardaga olnud ja hiljem koos Patareisse toodi. Sõber edastas infot morsetades: üks koputus ja kaks koputust jne. Arda sattus Patareis tihti kartserisse kuna õhutas mässu. Arreteerimise hetkel oli Ta suvises sitsikleidis ja merele avatud kartseris polnud aknal midagi ees. Talvekuudel seal ellujäämiseks Arda ööd ja päevad võimles. Üheks mässu tekitamise põhjuseks oli supi seest leitud rott.

Linnaaednik Hans Lepp 1873-1951

Toompea veerelt kuuldub vikatiluiskamist- niitja köieotsas. Toit, mis valmib linna hobustele. Tallinna ”heinaaeg” avati neil päevil Toompea nõlvakul: kuum päike oli kasvatanud rohu nii suureks, et seda tuli niita. Aeg heinateoks on aga varajane isegi Tallinna kesklinna jaoks: need mõnikümmend ruutmeetrit äkilisi mäekülge Toompeal Pikajala pool küljes  ei loo pealinna elanikele veel õiget heinaajameeleolu.

Carl Oswald Bulla 1855- 1929 EST/ENG

EST Seekordne lugu algab oleviku Saaremaal, kus külastasin maailmanimega fotograafi majamuuseumi ja lõppeb mineviku Saaremaal Bulla surmaga. Looming aga on surematu ja  kasvab ajas läbi nende, kes pärandit elus hoiavad.

Romanovite jälgedes Londonis

Üheks ammuseks unistuseks on olnud külastada Inglismaad. Lennud ei ole kallid ja nagu paljutki me elus – puhas kättevõtmise asi. Kuuldes, et Londonis on samaaegselt kaks näitust Romanovitest, ei läinud kaua, kui olid lennupiletid telefoni walletis.

Õhtusöök aastal 1921

Sattus mulle raamaturiiulist pihku aja-ja hiirehambast puretud Odamehe kirjastuse kombeõpetusraamat, mille sisust Teile silme ette maalin imelise õhtusöögi aastast 1921. Pildid juurde on lisatud perekonna albumitest küll natuke hilisemast ajast, kuid kombed olid ka siis suuresti au sees.

Mees redeli ja latiga

25 aastat pealinna tänavalaternate süütajana – kolm tööringi õhtu ja öö jooksul – „Puhkus“ Toompea katedraali trepil.- „Sadagu pussnuge või paukugu pakane, ikka pole muud kui võta oma redel ja „pootshaak“ ning kõnni….“